Järgmise aastani!

Peale seda nädalat oma asjadest igapäevast kokkuvõtet tehes ja kirjutades on aeg teha paus. Sõidame 17. kuuajasele reisile teistele saartele, et budistliku ja hinduistliku, Indoneesiat näha.

Nimekirja kaasa võetavatest asjadest ma pole veel koostanud, aga eesmärk on võimalikult kerge pagasiga minna. See tähendab, et arvutit ma kaasa ei võta, riideid võtan täpselt nii palju kui hädavajalik ja kõik üleliigse koorma jätan siia maha. Üldse proovin võimalikult vähe end liigsete uudiste ja informatsiooniga ülekoormata, et pigem kultuuri näha ja keelega tegeleda.

Kodustele sõpradele ja tuttavatele soovin rahulikke jõule, et mitte lasta end ostu- ja tarbimishullusest kaasa haarata ja kõike paremat tulevaseks 2012. aastaks. Ennustuste kohaselt tõotab tulla põnev aasta.

Tänud neile, kes lugesid ja näeme 2012.

4 asja reisimiseks

Üks matkakott, üks seljakott, üks poekott ja magamiskott, madrats magamiseks.

70 liitrine matkakott on praegu selgelt liiga mahukas minu jaoks. 50 liitrit oleks aasias reisimise jaoks paras. Arvestades seda kui vähe ja kui õhukesed riided siin vajalikud on. Arvatavasti jääb ta mul nüüd, reisile minnes pooltühjaks.

Seljakott/koolikott on mul praegu igapäevases kasutuses. Kuna klassiruumi on 20 minuti jalutamise tee ja interneti 5 minuti tee, ning kesklinna poole tunni tee rolleriga, siis on hea kui saab juba hommikul kooliasjad ja arvuti kaasa võtta. Samuti on seljakott hea lühematel reisidel, kui võtan ainult vahetussärgi, kaamera ja pesemis asjad kaasa.

Riidest kott on tasuta saadud ja siin puudub tal, minu jaoks, praktiline eesmärk. Aga las ta veel praegu olla alles, sest kellegil võib vaja minna.

Magamiskott ja madrats kulusid ära kui ööbisime 2500 meetri kõrgusel, aga see oli ka ainuke kord kui neist puudust oleksin tundnud. Muul ajal saab siin magada õhukese linaga. Lisaks on mu praegune magamiskott liiga suur ja ebapraktiline, sellepärast ma neid kumbagi reisile kaasa ei võta.

5 üleliigset

Arvuti hiir, rahaklamber, tabalukk ja mängukaardid, asjad mida ma pole veel kordagi siin olles kasutanud. Samuti hands-free ja tulemasin. Neid asju ma pean ebavajalikeks, sest mul poleks sooja ega külma kui mõni neist ära kaob või keegi neid andale tahab. Võibolla ainult rahaklambrist, sest see oli kingitus. Karabiinist sai võtmehoidja.

1 seep, 1 rätik, 3 nõud

Olen koondanud kõik oma hügieenitarbed ja mõned ravimid ühise nimetaja alla. Põhjus on selles, et mul on neid kõiki ainult üks eksemplar. Üks hambahari, shampoon, deodorant jne. Seni kuni neid kõiki on üks ja nad mahuvad ühte kotti, ma käsitlen neid ühe esemena.

Alguses meie toas puudus dush, aga esimesel päeval peale kolme "bule" ehk valgenahalise sissekolimist tuli lukksepp, kes paigaldas meile uhiuue dushi. Kuna sooja vett pole ja kliima on nagunii palav, siis puudub igasugune vajadus kümme minutit sooja dushi all liguneda. Esimestel nädalatel kasutasin veel dushi euroopalikke funktsioone, aga aja jooksul hakkasin aasia kombel, ämbrit veega täitma ja sealt kopsikuga omale peale kallama. Nii seda vanni, kus on vesi, kui ka toimingut ennast nimetatakse "mandi". Päev algab tavaliselt mandiga ja olenevalt palavusest võib päeva jooksul mandit veel mõned korrad ette tulla. Vett kulub täpselt nii palju kui puhtaks saamiseks vaja, mis on igati mõistlik, arvestades kui paljud päeva jooksul end pesta tahavad. Milleks kulutada rohkem kui vaja?

Ravimitest olen seni kasutanud ainult peavalu tabletti. Põhjus ilmselt vedelikupuudus. Esimestel nädalatel palju ringi liikudes ja pidevalt vedelikku kaotades me ei joonud piisavalt, et oma kohanevat organismi värskendada ja seetõttu kannatasime mõned korrad selle pärast.

Haigustest on siin kõige sagedamini esinevad kõhu- ja seedimisega seotud probleemid. Indoneeslased söövad parema käega ja enne söömist tehakse ka kõike muud parema käega, sest vasak käsi on ainult teadagi mille jaoks. Mõnes "warungis" ehk kohvikus on kraanikauss koos seebiga olemas, aga ainult mõnes. Tavaliselt loputatakse sõrmed laual olevas kausikeses veega ja asutakse söögi kallale. Mõnes kohas kahvlit, rääkimata nuga, ei olegi, ning kohtades kus need on, eelistavad paljud esivanemate, mitte hollandlastest koloniseerijate, kombel süüa.

Olles ühe kahvli, kausi ja kruusi omanik, ei teki mul kunagi kraanikaussi hunnikut nõusid, sest peale söömise lõpetamist tekib harjumus nõud kohe ära pesta, kui tead, et puhtaid pole kapist juurde võtta. Nõude puhul mulle meeldib, et neid on mul täpselt vajalik hulk. Põhjus selles, et ma ostsin need siit, siis kui mul tekkis nende järele reaalne vajadus. Kauss on vajalik hommiku- või õhtusöögiks ja kruus tee/kohvi jaoks, olles nõnda üheks praktilisemaks esemeks mu majapidamises.

6 kallimat

Nimetan neid asju kallimateks, sest need olid esimesed mis mul nimekirja koostades meelde ja ette tulid.

Mobiiltelefon, sülearvuti ja digitaalkaamera on ilmselt iga ekspatriaadi jaoks olulised  sidepidamisvahendid kodustega. Kuigi tean ka inimesi kelle jaoks omab reisides väärtust ainult kaamera. Kusjuures mu naabritel kuulub esmavajalike asjade hulka veel trükimasin ja nad pole siin ainukesed, kes seda aus hoiavad. Öösiti võib kuulda kuidas, rohutirtsude sirina vahel, trükimasinatel kodutöid valmis toksitakse. Installisin ka oma arvutisse trükimasinat imiteeriva programmi.

Moleskine on lihtsalt esteetiliselt suurepärane ja kvaliteetne märkmik, kuhu aegajalt midagi enda jaoks olulist kirja panna. Kuna üks märkmik võib vastu pidada aastaid, siis kujuneb sellest omamoodi elulugu, mis võimaldab erinevatesse aegadesse vaadata ja seetõttu on see asi, mille väärtus ajaga kasvab.

Ilma IPodita ei oleks Tallinna linnamüras lihtsalt võimalik ellu jääda, siin kasutan seda põhiliselt reisidel ja toas olles. Muusika väärtus on siin elades minu jaoks veel kasvanud, kuna siin valitseb hea muusika defitsiit. Ühikas kuuleb kas Indoneesia popi, kümnendi taguseid hitte või uuemat MTV toodet.

Taskunoal on nii praktiline kui sentimentaalne väärtus, sest avab nii pudeleid kui saeb puud ning lisaks oli see vist üks esimesi asju, mis ma oma palga eest ostsin. Kui ära ei kaota, siis võib tegemist olla eluaegse asjaga.

1 rahakott

Otsustasin kõik mis, rahakoti juurde kuuluvad koondada ühise nimetuse alla. Rahakott niisiis sisaldab: sularaha (iga kuu lisandub 2000000 ruupiat, mis on meie stipendium), Visa, MasterCard, juhiluba, ID-kaart, pangakoodid, vaktsineerimiste pass, pass, KITAS viisa (ajutine Indoneesia elamisluba), kodune sim kaart ja mõned mündid talismaniks.

Igapäevaselt ma rahakotti kaasas ei kanna, sest tavaliselt läheb mul neist kõigist ülalpool nimetatutest vaja ainult sularaha. Kuna Indoneesias makstakse igalpool sularahs, va. läänelikud kaubanduskeskused, siis kujuneb välja mingi kindel summa mis igapäevaselt kulub, kui ootamatuid väljaminekuid ja reisimist ei toimu. Keskmine summa mille eest saab hästi söönuks, joonuks ja värsketest puuviljadest üleküllastunuks jääb kuskil 40000-50000 RP. (3-4 €) vahele päevas. Niisiis ainuke asi mida ma rahakotist kaasas kannan on hommikul kapist võetud 50000 RP kupüür. Üldiselt on niimoodi hea, kui sa juba ette tead, milliseks päev võib kujuneda. Kui võib mingeid ootamatusi või reise ette tulla siis on loomulikult soovitatav rohkem kaasa võtta. Näiteks novembris kui rollerit rentisime siis läks sisekumm niimoodi katki, et ka välisrehv rebenes ning vajas vahetust. Üldiselt juhtub seda harva, et ka rehv puruneb ja ainult sisekummi parandus on 5000 ruupiat. Kuna läksime ainult korraks linna sööma siis polnud kummagil eriti palju raha kaasas. Aga kohalikega rehvitöökoja ees sõbrunedes ja keelt harjutades saime mõlema kummi hinna soodsa 50000 ruupia peale, millest viimase puuduoleva 2000 andis koos meiega oma rolleri parandust ootav meditsiinitudeng.

Põhimõtteliselt kannan ma taskus kaasas ainult seda mida päeva jooksul vaja võib minna. Mingi kindel summa raha ja kui vaja siis juhiluba vms. Turvalisem, kui kõiki dokumente ja raha kaasas kanda, on ülejäänut hoida kohas mida tead ja inimeste hulgas keda usaldad. Enda turvalisuse huvides on tagataskus mõistlik kanda mingit avariiraha ja siin on soovitatav ka tehnilise passi vahel suuremat kupüüri hoida. Igalpool võib kohata "anti-korupsi" reklaame, aga need mõjuvad kohalikele ametnikele umbes samapalju kui suitsupakil olevad hoiatused.

2 teksti

Õppevahendid ja Indoneesia Lonely Planet on praegu mu ainukesed võõra intellektuaalse sisuga esemed.

Iga lugeja teab kui palju huvitavat infot maa ja rahva kohta Lonely Planetist saab. Lisaks ajaloole ja kultuurile leiab LP abil igas linnas sobiva öömaja ja söögikoha, rääkimata vaatamisväärsuste ja ürituste asukohtadest. Padangist rääkides peatub LP pikemalt Padangi köögil, mis on üle Indoneesia kuulus ja paljude indoneeslaste arvates Indoneesia köögi parim osa. Tegemist on huvitava ja omapärase köögiga, eriti kui toit on värskelt valminud. Aga Padangi toidu eripära on see, et ta säilib kaua toatemperatuuril ja klaasi taga seistes hakkavad varem või hiljem kärbsed toidu ümber tiirlema, aegajalt sinna maandudes.

Lonely Planet kuulub minu arvates igasse uude riiki reisima mineja kohustusliku pagasi hulka. Välja arvatud ekskursioonidele ja kuurortitesse minejatele ja neile kellele on terve reis reisifirma poolt ette planeeritud. Veel enam hakkasin ma seda brändi austama peale Tony ja Maureen Wheeleri, LP asutajate, raamatu "Lonely Planet story" lugemist. Nad reisisid 60ndatel, kahekümne aastastena ja värskelt abiellunutena, üle maismaa Inglismaalt, läbi Lähis-Ida, India, Kagu-Aasia, Austraaliasse. Ajal mil polnud olemas ühtegi tänapäevases mõistes reisijuhti, jõudsid nad Sidneysse, taskus 73 senti ja asutasid ettevõtte mis sai tuntuks Lonely Planet nime all.

Paberimajandust on lisaks LP-le veel ainult kooliasjad. Mõned vihikud, sõnaraamat, õpik, mille lasime koopiakeskuses paljundada, sest kooli poolt meile õpikut ja kindlat õppeprogrammi ettenähtud pole, ja järkjärgult suurenev A4-de patakas, mida õppejõud legitiimse õppematerjalina tunnis väljastavad. Põhjus miks ma need A4-d veel alles hoian on see, et me ei tea kas meil tulevad varsti eksamid või mitte. Infot jagatakse siin päevakaupa.

Ülikooli raamatukogu on puhtalt indoneesia keelne ja ingliskeelses osakonnas saab raamatu laenutada vaid neljaks päevaks. Juhtumisi on mu naabril, Elevandiluurannikult pärit kriminoloogia doktorandil, päris suur raamatukogu, mida me Sandraga suure tänulikkusega ekspluateerime.

Kokkuvõttes tahaks öelda, et mul pole ebavajalikku hulka raamatuid ja pabereid selle pärast, et loetud raamatu saab uuele lugejale edasi anda või omanikule tagastada ja ebavajalikud paberid saab hävitada, kopeerides vajaliku info märkmikusse/vihikusse või arvuti kõvakettale.