Wednesday, December 14, 2011

Järgmise aastani!

Peale seda nädalat oma asjadest igapäevast kokkuvõtet tehes ja kirjutades on aeg teha paus. Sõidame 17. kuuajasele reisile teistele saartele, et budistliku ja hinduistliku, Indoneesiat näha.

Nimekirja kaasa võetavatest asjadest ma pole veel koostanud, aga eesmärk on võimalikult kerge pagasiga minna. See tähendab, et arvutit ma kaasa ei võta, riideid võtan täpselt nii palju kui hädavajalik ja kõik üleliigse koorma jätan siia maha. Üldse proovin võimalikult vähe end liigsete uudiste ja informatsiooniga ülekoormata, et pigem kultuuri näha ja keelega tegeleda.

Kodustele sõpradele ja tuttavatele soovin rahulikke jõule, et mitte lasta end ostu- ja tarbimishullusest kaasa haarata ja kõike paremat tulevaseks 2012. aastaks. Ennustuste kohaselt tõotab tulla põnev aasta.

Tänud neile, kes lugesid ja näeme 2012.

4 asja reisimiseks

Üks matkakott, üks seljakott, üks poekott ja magamiskott, madrats magamiseks.

70 liitrine matkakott on praegu selgelt liiga mahukas minu jaoks. 50 liitrit oleks aasias reisimise jaoks paras. Arvestades seda kui vähe ja kui õhukesed riided siin vajalikud on. Arvatavasti jääb ta mul nüüd, reisile minnes pooltühjaks.

Seljakott/koolikott on mul praegu igapäevases kasutuses. Kuna klassiruumi on 20 minuti jalutamise tee ja interneti 5 minuti tee, ning kesklinna poole tunni tee rolleriga, siis on hea kui saab juba hommikul kooliasjad ja arvuti kaasa võtta. Samuti on seljakott hea lühematel reisidel, kui võtan ainult vahetussärgi, kaamera ja pesemis asjad kaasa.


Riidest kott on tasuta saadud ja siin puudub tal, minu jaoks, praktiline eesmärk. Aga las ta veel praegu olla alles, sest kellegil võib vaja minna.

Magamiskott ja madrats kulusid ära kui ööbisime 2500 meetri kõrgusel, aga see oli ka ainuke kord kui neist puudust oleksin tundnud. Muul ajal saab siin magada õhukese linaga. Lisaks on mu praegune magamiskott liiga suur ja ebapraktiline, sellepärast ma neid kumbagi reisile kaasa ei võta.

5 üleliigset

Arvuti hiir, rahaklamber, tabalukk ja mängukaardid, asjad mida ma pole veel kordagi siin olles kasutanud. Samuti hands-free ja tulemasin. Neid asju ma pean ebavajalikeks, sest mul poleks sooja ega külma kui mõni neist ära kaob või keegi neid andale tahab. Võibolla ainult rahaklambrist, sest see oli kingitus. Karabiinist sai võtmehoidja.


1 seep, 1 rätik, 3 nõud

Olen koondanud kõik oma hügieenitarbed ja mõned ravimid ühise nimetaja alla. Põhjus on selles, et mul on neid kõiki ainult üks eksemplar. Üks hambahari, shampoon, deodorant jne. Seni kuni neid kõiki on üks ja nad mahuvad ühte kotti, ma käsitlen neid ühe esemena.


Alguses meie toas puudus dush, aga esimesel päeval peale kolme "bule" ehk valgenahalise sissekolimist tuli lukksepp, kes paigaldas meile uhiuue dushi. Kuna sooja vett pole ja kliima on nagunii palav, siis puudub igasugune vajadus kümme minutit sooja dushi all liguneda. Esimestel nädalatel kasutasin veel dushi euroopalikke funktsioone, aga aja jooksul hakkasin aasia kombel, ämbrit veega täitma ja sealt kopsikuga omale peale kallama. Nii seda vanni, kus on vesi, kui ka toimingut ennast nimetatakse "mandi". Päev algab tavaliselt mandiga ja olenevalt palavusest võib päeva jooksul mandit veel mõned korrad ette tulla. Vett kulub täpselt nii palju kui puhtaks saamiseks vaja, mis on igati mõistlik, arvestades kui paljud päeva jooksul end pesta tahavad. Milleks kulutada rohkem kui vaja?

Ravimitest olen seni kasutanud ainult peavalu tabletti. Põhjus ilmselt vedelikupuudus. Esimestel nädalatel palju ringi liikudes ja pidevalt vedelikku kaotades me ei joonud piisavalt, et oma kohanevat organismi värskendada ja seetõttu kannatasime mõned korrad selle pärast.

Haigustest on siin kõige sagedamini esinevad kõhu- ja seedimisega seotud probleemid. Indoneeslased söövad parema käega ja enne söömist tehakse ka kõike muud parema käega, sest vasak käsi on ainult teadagi mille jaoks. Mõnes "warungis" ehk kohvikus on kraanikauss koos seebiga olemas, aga ainult mõnes. Tavaliselt loputatakse sõrmed laual olevas kausikeses veega ja asutakse söögi kallale. Mõnes kohas kahvlit, rääkimata nuga, ei olegi, ning kohtades kus need on, eelistavad paljud esivanemate, mitte hollandlastest koloniseerijate, kombel süüa.



Olles ühe kahvli, kausi ja kruusi omanik, ei teki mul kunagi kraanikaussi hunnikut nõusid, sest peale söömise lõpetamist tekib harjumus nõud kohe ära pesta, kui tead, et puhtaid pole kapist juurde võtta. Nõude puhul mulle meeldib, et neid on mul täpselt vajalik hulk. Põhjus selles, et ma ostsin need siit, siis kui mul tekkis nende järele reaalne vajadus. Kauss on vajalik hommiku- või õhtusöögiks ja kruus tee/kohvi jaoks, olles nõnda üheks praktilisemaks esemeks mu majapidamises.

Tuesday, December 13, 2011

6 kallimat

Nimetan neid asju kallimateks, sest need olid esimesed mis mul nimekirja koostades meelde ja ette tulid.

Mobiiltelefon, sülearvuti ja digitaalkaamera on ilmselt iga ekspatriaadi jaoks olulised  sidepidamisvahendid kodustega. Kuigi tean ka inimesi kelle jaoks omab reisides väärtust ainult kaamera. Kusjuures mu naabritel kuulub esmavajalike asjade hulka veel trükimasin ja nad pole siin ainukesed, kes seda aus hoiavad. Öösiti võib kuulda kuidas, rohutirtsude sirina vahel, trükimasinatel kodutöid valmis toksitakse. Installisin ka oma arvutisse trükimasinat imiteeriva programmi.



Moleskine on lihtsalt esteetiliselt suurepärane ja kvaliteetne märkmik, kuhu aegajalt midagi enda jaoks olulist kirja panna. Kuna üks märkmik võib vastu pidada aastaid, siis kujuneb sellest omamoodi elulugu, mis võimaldab erinevatesse aegadesse vaadata ja seetõttu on see asi, mille väärtus ajaga kasvab.

Ilma IPodita ei oleks Tallinna linnamüras lihtsalt võimalik ellu jääda, siin kasutan seda põhiliselt reisidel ja toas olles. Muusika väärtus on siin elades minu jaoks veel kasvanud, kuna siin valitseb hea muusika defitsiit. Ühikas kuuleb kas Indoneesia popi, kümnendi taguseid hitte või uuemat MTV toodet.

Taskunoal on nii praktiline kui sentimentaalne väärtus, sest avab nii pudeleid kui saeb puud ning lisaks oli see vist üks esimesi asju, mis ma oma palga eest ostsin. Kui ära ei kaota, siis võib tegemist olla eluaegse asjaga.

1 rahakott

Otsustasin kõik mis, rahakoti juurde kuuluvad koondada ühise nimetuse alla. Rahakott niisiis sisaldab: sularaha (iga kuu lisandub 2000000 ruupiat, mis on meie stipendium), Visa, MasterCard, juhiluba, ID-kaart, pangakoodid, vaktsineerimiste pass, pass, KITAS viisa (ajutine Indoneesia elamisluba), kodune sim kaart ja mõned mündid talismaniks.



Igapäevaselt ma rahakotti kaasas ei kanna, sest tavaliselt läheb mul neist kõigist ülalpool nimetatutest vaja ainult sularaha. Kuna Indoneesias makstakse igalpool sularahs, va. läänelikud kaubanduskeskused, siis kujuneb välja mingi kindel summa mis igapäevaselt kulub, kui ootamatuid väljaminekuid ja reisimist ei toimu. Keskmine summa mille eest saab hästi söönuks, joonuks ja värsketest puuviljadest üleküllastunuks jääb kuskil 40000-50000 RP. (3-4 €) vahele päevas. Niisiis ainuke asi mida ma rahakotist kaasas kannan on hommikul kapist võetud 50000 RP kupüür. Üldiselt on niimoodi hea, kui sa juba ette tead, milliseks päev võib kujuneda. Kui võib mingeid ootamatusi või reise ette tulla siis on loomulikult soovitatav rohkem kaasa võtta. Näiteks novembris kui rollerit rentisime siis läks sisekumm niimoodi katki, et ka välisrehv rebenes ning vajas vahetust. Üldiselt juhtub seda harva, et ka rehv puruneb ja ainult sisekummi parandus on 5000 ruupiat. Kuna läksime ainult korraks linna sööma siis polnud kummagil eriti palju raha kaasas. Aga kohalikega rehvitöökoja ees sõbrunedes ja keelt harjutades saime mõlema kummi hinna soodsa 50000 ruupia peale, millest viimase puuduoleva 2000 andis koos meiega oma rolleri parandust ootav meditsiinitudeng.


Põhimõtteliselt kannan ma taskus kaasas ainult seda mida päeva jooksul vaja võib minna. Mingi kindel summa raha ja kui vaja siis juhiluba vms. Turvalisem, kui kõiki dokumente ja raha kaasas kanda, on ülejäänut hoida kohas mida tead ja inimeste hulgas keda usaldad. Enda turvalisuse huvides on tagataskus mõistlik kanda mingit avariiraha ja siin on soovitatav ka tehnilise passi vahel suuremat kupüüri hoida. Igalpool võib kohata "anti-korupsi" reklaame, aga need mõjuvad kohalikele ametnikele umbes samapalju kui suitsupakil olevad hoiatused.

2 teksti

Õppevahendid ja Indoneesia Lonely Planet on praegu mu ainukesed võõra intellektuaalse sisuga esemed.

Iga lugeja teab kui palju huvitavat infot maa ja rahva kohta Lonely Planetist saab. Lisaks ajaloole ja kultuurile leiab LP abil igas linnas sobiva öömaja ja söögikoha, rääkimata vaatamisväärsuste ja ürituste asukohtadest. Padangist rääkides peatub LP pikemalt Padangi köögil, mis on üle Indoneesia kuulus ja paljude indoneeslaste arvates Indoneesia köögi parim osa. Tegemist on huvitava ja omapärase köögiga, eriti kui toit on värskelt valminud. Aga Padangi toidu eripära on see, et ta säilib kaua toatemperatuuril ja klaasi taga seistes hakkavad varem või hiljem kärbsed toidu ümber tiirlema, aegajalt sinna maandudes.

Lonely Planet kuulub minu arvates igasse uude riiki reisima mineja kohustusliku pagasi hulka. Välja arvatud ekskursioonidele ja kuurortitesse minejatele ja neile kellele on terve reis reisifirma poolt ette planeeritud. Veel enam hakkasin ma seda brändi austama peale Tony ja Maureen Wheeleri, LP asutajate, raamatu "Lonely Planet story" lugemist. Nad reisisid 60ndatel, kahekümne aastastena ja värskelt abiellunutena, üle maismaa Inglismaalt, läbi Lähis-Ida, India, Kagu-Aasia, Austraaliasse. Ajal mil polnud olemas ühtegi tänapäevases mõistes reisijuhti, jõudsid nad Sidneysse, taskus 73 senti ja asutasid ettevõtte mis sai tuntuks Lonely Planet nime all.

Paberimajandust on lisaks LP-le veel ainult kooliasjad. Mõned vihikud, sõnaraamat, õpik, mille lasime koopiakeskuses paljundada, sest kooli poolt meile õpikut ja kindlat õppeprogrammi ettenähtud pole, ja järkjärgult suurenev A4-de patakas, mida õppejõud legitiimse õppematerjalina tunnis väljastavad. Põhjus miks ma need A4-d veel alles hoian on see, et me ei tea kas meil tulevad varsti eksamid või mitte. Infot jagatakse siin päevakaupa.


Ülikooli raamatukogu on puhtalt indoneesia keelne ja ingliskeelses osakonnas saab raamatu laenutada vaid neljaks päevaks. Juhtumisi on mu naabril, Elevandiluurannikult pärit kriminoloogia doktorandil, päris suur raamatukogu, mida me Sandraga suure tänulikkusega ekspluateerime.


Kokkuvõttes tahaks öelda, et mul pole ebavajalikku hulka raamatuid ja pabereid selle pärast, et loetud raamatu saab uuele lugejale edasi anda või omanikule tagastada ja ebavajalikud paberid saab hävitada, kopeerides vajaliku info märkmikusse/vihikusse või arvuti kõvakettale.

38 riideeset

Milliseid ebavajalikke asju on mul kodus kõige rohkem? Vastus on tõenäoliselt, et riideid. Igapäevaseid riideid, vanu ja kulunuid riideid, mida kannad võibolla korra või paar aastas, kui sedagi. Uuemaid ja emotsioonide ajel ostetud riideid, millel tegelik otstarve on võibolla minimaalne. Aga paljud meie riided omavad  sentimentaalset väärtust ja nendest on seetõttu raske loobuda. Või alati võib vabanduseks tuua, et riided kuluvad ja saavad mustaks ja siis on kohe uus või vana tagavara kapist võtta. Tean ise seda väga hästi, sest ka siin mul kogunevad mustad riided kilekotti, mille ma ühel ilusal päikesepaistelisel päeval avan ja korraga ära pesen ja kuivama riputan.



Point millest tegelikult kirjutada tahtsin on see, et mul on liiga palju riideid. T-särkidest saaks kindlasti kahest loobuda. Samuti ei teeks halba ühest särgist ja triiksärgist loobumine, sest pole lihtsalt vaja kahte, isegi troopilises kliimas mitte. Ühed pikad püksid ja ühed lühikesed püksid võivad ka minna. Üks ese millest ma siin puudust mõnikord tunnen on soojem ülakeha kate. Vahetaks heameelega triiksärgi ja mõned t-särgid soojema dressipluusi vastu, millega saaks ka kõrgemal mägedes olla ja varahommikuti kui päike pole veel tõusnud, või õhtuti peale loojangut rolleriga sõita. Asi on selles, et ma ei uskunud, et ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel võib õhtuti jahe olla ja tulles lamedalt maalt polnud mul ka mägedega veel kogemusi.







Jalanõusid on mul praegu täpselt paras arv. Ühed igapäeva jalanõud ma andsin naabrile, mis siis, et tema jalg on kolm numbrit väiksem. Mul lihtsalt ei läinud neid kordagi kolme kuu jooksul vaja. Peale seda kui ta nad puhtaks pesi ja õue kuivama viis, mõtlesin küll, et päris korralik jalats. Aga siinses kliimas sokki kanda on puhas ebamugavus, eriti arvestades seda, et ühed enamvähem sama funktsiooniga jalanõud mul jäid. 



Kokkuvõttes tahaks öelda, et riided on tarbeesemed, millele liiga palju energiat kulutada pole mõtet. Muidugi võiks riie olla kvaliteetne ja mugav. Aga ka kvaliteetseid ja mugavaid riideid võib koguneda liiga palju. Üks on seljas, teine must ja kolmas tagavaraks. Niipalju või veelgi vähemaga peakskin toime tulema.


Monday, December 12, 2011

Minu 61 asja

See blogi tegeleb elu lihtsustamise ja asjade vähendamise temaatikaga. Ma muudan kogu oma materiaalse elu läbipaistvaks. Kõik asjad mida ma oman saavad siia üles kirjutatud ja läbi analüüsitud. Kui midagi on üleliigne siis ma proovin sellest vabaneda ja iga uue ostu puhul proovin vabaneda mõnest vanast/ebavajalikust esemest.

Selle blogi eesmärk on teha iseendaga eksperiment, mille tulemusena peaks selguma kui vähese materiaalse varaga mulle meeldib elada ja mida mul õnnestub võita, kaotades oma elust ebavajaliku.

Kõigepealt ma tahaksin rääkida miks see eksperiment minu jaoks üldse võimalik on. Kolm kuud tagasi ma katkestasin oma töö Tallinnas ja tulin Darmasiswa stipendiumi raames koos Sandraga elama ja õppima Indoneesiasse, Sumatra saarele. Sellele stipendiumile on võimalik kandideerida igal eestlasel, kel vanust alla 35, ilma erilisi eelteadmisi Indoneesia kohta omamata. Täpsem info programmi kohta Indoneesia saatkonnast Helsingis ja siin: http://www.indonesianembassy.org.uk/darmasiswaprogram.html

Kaasa võtsin enda arust vaid hädavajaliku. Aga nüüd kolm kuud hiljem, oma materiaalsele varale inventuuri tehes ja lugedes internetist erinevad minimalismi teemat käsitlevaid blogisid, hakkasin ma huvituma kui paljust ma võiksin veel loobuda, nii et mu elukvaliteet selle tagajärjel ei kannataks vaid hoopis kasvaks.

Siinkohal ma tahaksin loetlada asju mis minu elus juba praegu puuduvad ja millest ma veel puudust ei ole tundma hakanud: oma auto, televiisor,pesumasin, külmkapp, pliit ja muu kodu- ja köögitehnika, diivan, tugitool ja muu mööbel, välja arvatud voodi, tool ja laud, mis on ülikooli omand. Internet kodus ja toas, supermarket kümne minuti kaugusel ja regulaarne, täiskohaga töökoht.

Nüüd ma tahaksin loetleda mõned asjad mis ma juba olen vastu saanud: liikuva ja tervislikuma eluviisi tänu auto ja diivani puudumisele, rohkem vaba aega tänu töö ja televiisori puudumisele, rohkem teadlikke mõtteid tänu informatsiooni ja ihade ülekülluse puudumisele, st. tänu interneti ja televiisori puudumisele.

Minnes väga konkreetseks, siis siin on nimekiri asjadest mida ma pean enda omaks. Ühe nimetuse alla lähevad konsumeeritavad ja komplekti kuuluvad asjad:

1. IPod Shuffle
2. Nokia telefon
3. Nikon digitaalkaamera
4. Victorinox taskunuga
5. Moleskine märkmik
6. Toshiba Satellite sülearvuti
7. Lonely Planet Indonesia
8. Tatonka rahakott koos juurdekuuluvaga
9. Tatonka hügieenitarvikute kott koos juurdekuuluvaga
10. Lafuma matkakott 70L
11. Columbia seljakott
12. Õppevahendid (vihikud, õpik, pastakad, A4-d)
13. Tulemasin
14. Mängukaardid
15. Tabalukk
16. Rahaklamber
17. Arvuti hiir
18. Riidest kott Andalas
19. Magamiskott, madrats
20. Lühikesed püksid
21. Lühikesed püksid
22. Lühikesed püksid
23. Pikad püksid
24. Pikad püksid
25. Triiksärk
26. Triiksärk
27. Särk
28. Särk
29. T-särk
30. T-särk
31. T-särk
32. T-särk
33. T-särk
34. T-särk
35. Spordisärk
36. Pikkade varrukatega särk
37. Pikkade varrukatega särk
38. Aluspesu
39. Aluspesu
40. Aluspesu
41. Aluspesu
42. Aluspesu
43. Sokid
44. Sokid
45. Sokid
46. Sokid
47. Sokid
48. Sokid
49. Sokid
50. Pidžaama
51. Vöö
52. Flip-flopid
53. Jooksujalatsid
54. Matkajalatsid
55. Crocsid
56. Rätik
57. Kruus
58. Kahvel
59. Kauss
60. Ujumispüksid
61. Müts

Tallinnast lahkudes üritasin võtta kaasa ainult kõige vajalikuma. Aga tulles igapäevaelust, olles isiklikest asjadest ja riietest ümbritsetud, tunduvad paljud tegelikult ebavajalikud asjad vajalikena. Näiteks võtsin ma kaasa liiga palju T-särke, aluspesu, sokke ja väikseid asju mida võibolla võib vaja minna aga mida tegelikult nende kolme kuu jooksul pole ma kordagi kasutanud.

Hetkeseisuga pean ma enda omaks eelnevaid 61 eset. Esimesed 11 nimetust on hädavajalikud või peaaegu hädavajalikud. Igaljuhul tundub praegu keeruline ühestki neist esimesest üheteistkümnest esemest vabaneda. Lisaks neile esimestele on nimekirjas veel vajalikud riided ja jalatsid aga ka nende arvu saaks vähendada.

Selle postituse kokkuvõtteks ma tahaksingi öelda, et meil pole vaja nii palju asju kui me arvame, et meil vaja on. Ja seda, et tegelikult me saaksime elada palju lihtsamalt ja autentsemalt kui me vähendame materiaalseid asju mida nimetame „omaks“. Soovitangi kõigil kel vähegi aega ja huvi on oma asjade hulgas inventuur läbi viia, sest alles siis kui kõik asjad paberil ja läbi vaadatud, sain ma aru kui palju ebavajalikku mul kaasas on.

Järgmistes postitustes ma lisan oma asjadest illustreerivad pildid ja räägin millest ma veel olen vabatahtlikult loobunud ja mille poolest rikkamaks saanud.



Selle blogi esialgne inspiratsioon on leitav siit: http://exilelifestyle.com/all-72-things-own/ .